rauged ja tühised on need päevad, rauged ja tühised –
õõnsad nagu seinakella tiksumine tühjas kohvikus
linna piiril, teadvuse piiril, mälu keskpunktita
kärjestikus.
kui kõik on juba ära olnud –
kui kõik võõrad linnad on juba läbi käidud,
seiklused olnud, lootused olnud
ja loobumised,
tuleb tuul ja võtab ära
mõted meie inimlikest peadest
ning annab asemele uued ja paremad,
annab: uued ja paremad.
vaata, kuidas need oksad end tuulega kaasa liigutavad –
kui täiuslikud nad on, kui rikkalikud ja rohked.
ja vaata, kuidas need majad paistavad akendest nii
et peame neid vaadates küsima: kelle kodud need on?
kes siin küll elab?
või vaata, kuidas see vihm on nii kindlalt
omaenese langemisele pühendunud –
ja vaata, vaata, kuidas ta piisad
langevad aknaklaasi läbipaistvuse peale
ja kummutavad silmale nähtavate asjade
enesestmõistetavuse.
ja ometi öeldakse, et see kõik on tegelikult väga lihtne.
puud on lihtsalt puud,
inimesed nende hellemad velled, nende õrnemad õekesed.
